Kilpnäärme laboratoorse diagnostika seminar

Seminar "Kilpnäärmehaiguste laboratoorne diagnostika"

Aprillikuu oli tihe meditsiiniürituste poolest nii Eestis, Lätis kui Leedus. Rohkearvulised olid ka kilpnäärme laboratoorsele diagnostikale pühendatud ühepäevased seminarid kolmes Balti riigis (Eestis, Lätis ja Leedus, ajavahemikul 13-15.aprill, kokku üle 250 osavõtja).

Ürituse korraldas laboridiagnostika firma DPC (lähem info: www.dpcweb.com ). Eestis toimus seminar 13.aprillil üle 80 osavõtjaga Tallinas, Hotelli Olümpia konverentsikeskuses, koostöös Eesti Endokrinoloogia Seltsi, Eesti Perearstide Seltsi ja Eesti Laborimeditsiini Ühinguga.

Seminarile oli kutsutud esinema prof.Ernst Nyström, Sahlgrenska Ülikooli Kliinikust Rootsist, loengutega kilpnäärme hormoonide ja antikehade referentsväärtuste kliinilis-laboratoorsetest aspektidest ning subkliinilisest hüpotüreoosist.

Prof.E.Nyström omab suurt kogemustepagasit endokrinoloogia valdkonnas, eeskätt kilpnäärmehaigused. Ta on omandanud arstikutse 1972.a. Stockholmi Ülikoolis. Suundudes 1973.a. Göteborgi, spetsialiseerus prof.E.Nyström endokrinoloogiale ning omandas vastava spetsialisti nimetuse 1979.a. Alates 1980.a. on prof.E.Nyström Rootsi Teadusnõukogus kilpnääret uurivas töögrupis. Prof.E.Nyström kuulub ka erialaühendustesse (European Thyroid Association,) ja meditsiiniühingutesse nii Rootsis kui ka Euroopas.

Esimeses loengus käsitles prof.E.Nyström kilpnäärmehormoonide referentsväärtuste kliinilisi ja laboratoorseid aspekte, illustreerides ettekannet praktiliste kliiniliste juhustega oma isklikust kogemustepagasist. Lektor toonitas TSH ja vaba T4 seerumkontsentratsioonide laia referentsvahemikku - TSH'l 0,1-4,0 mIU/mL e. 40-kordne, vaba T4'l 11-22 pmol/L e. kahekordne. Samas on teada ka, et nimetatud analüütide seerumkontsentratsioonide intraindividuaalne varieeruvus on väiksem interindividuaalsest. Seetõttu võivadki kilpnäärmehaiguste korral laboratoorsete analüüside tulemused jääda referentsvahemikku.

Kilpnäärmehormoonide analüüsitulemusi mõjutavad nii preanalüütilised, analüütilised kui ka inter-ja intraindividuaalse varieeruvusega seotud aspektid. Rääkides faktoritest, mis mõjutavad kilpnäärmehormoonide analüüsitulemusi, tõi prof.E.Nyström välja olulisemate preanalüütiliste faktoritena ööpäevase rütmi, vereproovi võtmise tingimused (patsiendi asend, toitumine, mitte-kilpnäärmehaiguste esinemine, kilpnäärmeravimite manustamine jms).

Analüütilistest faktoritest käsitles lektor eeskätt heterofiilsete antikehade, türoniini antikehade ja hepariini mõju testmetoodikatele. Testsüsteemide tootjafirmad pööravad tänasel päeval suurt rõhku analüütiliste faktorite minimiseerimiseks. Samas ei saa nimetatud mõjusidsiiski välistada välistada. Seetõttu soovitas lektor klinitsistidel võimalike lahknevuste korral testide tulemuses ja kliinilises pildis pöörduda teenindavasse meditsiinilaborisse ja pidada nõu laboriarstide ning laborispetsialistidega, välistamaks analüütiliste faktorite mõju.

Tuginedes publitseeritud andmetele, iseloomustas prof.E.Nyström TSH ja T4 intra- ja interindividuaalset varieeruvust kui olulist aspekti, millega arvestada testitulemuste interpreteerimisel.

Prof.E.Nyström peatus ka resedusel kui olulisel mõjuril kilpnäärmeanalüüside tulemustele. Lektor rõhutas vajadust kontrollida kilpnäärmefunktsiooni koheselt kui rasedus on kindlaks tehtud ning seejärel, raseduse jooksul, iga 6-8 nädala järgselt. Kasutatavale analüütilisele metoodikale peaksid olema saadaval referentsväärtused määratavatele kilpnäärmehormoonidele raseduse trimestrite lõikes.

Arutledes teemal, kuidas kilpnäärmehormoonide referentsväärtused tuleks korrektselt välja töötada, refereeris prof.E.Nyström American Thyroid Association (lüh. ATA) konsensusdokumenti 2003.aastast, mille järgi tuleks TSH referentsväärtus kalkuleerida vähemalt 120 terve täiskasvanu analüüsitulemuste põhjal, kusjuures kilpnäärmeantikehad peavad olema mittemääratavas kontsentratsioonis, ei tohi esineda kilpnäärmedüsfunktsiooni (k.a perekondlikku anamneesi), ei visuaalset ega palpeeritavat kilpnääret, uuritavad ei tohi tarvitada ravimeid. Prof.E.Nyström jõudis oma loengus järeldusele, et, kui kasutada nimetatud rangeid eksklusioonikriteeriume, siis peaks TSH referentsvahemik kujunema orienteeruvalt piiridesse 0,3 (0,4) - 2,5 (3,0) mIU/L.

Rääkides TPO (ingl.k."thyroid peroxidase") antikehade kliinilisest tähendusest, tõdes prof.E.Nyström, et TPO antikehad on üldpopulatsioonis määratavad üsna sageli. TPO antikehad on riskifaktoriks autoimmuunsetele kilpnäärmehaigustele, kilpnäärme düsfunktsioonile interferoon-alfa, interleukiiin-2, liitium- ja amiodaroonravi ajal, aga ka rasedusaegsele ning sünnitamisejärgsele kilpnäärmedüsfunktsioonile, spontaanabordile ja in-vitro fertilisatsiooni ebaõnnestumisele. Nendel juthudel on TPO antikehade määramine ka loomulikult näidustatud.

Lektor tõi ka mõned näited sellest, kui sageli TPO antikehi võib erinevate kliiniliste situatsioonide korral leida. TPO antikehad on väga sageli määratavad selliste haiguste ja kliiniliste seisundite korral nagu primaarne hüpotüreiodusm (95%'l juhtudest), sünnitusejärgne türoidiit (95%'l) ja Graves' tõbi (65%'l). Hüpotüreoidismi kliinilisel uurimisel võib TPO antikehade määramine osutuda mittevajalikuks, kui TSH väärtus on üle 10 mIU/L. Juhul, kui TSH seerumkontsentratsioon on alla 10 mIU/L, tuleks korrata määramist vähemalt 3 nädala möödudes ja määrata lisaks ka TPO antikehade kontsentratsioon.

Esimese loengu lõpuminutitel peatus prof.E.Nyström põgusalt ka türeoglobuliini ja TSH retseptori antikehade määramise kliinilistel ja laboratoorsetel aspektidel.

Subkliinilist hüpotüreoidismi iseloomustatakse kui kõrgenenud TSH seerumkontsentratsiooni, samas kui teisete kilpnäärmehormoonide kontsentratsioon ei ole suurenenud. TSH kontsentratsioon on subkliinilise hüpotüreoidismi korral ka prognostilise tähendusega - mida kõrgem, seda suurem on risk progressiooniks. Siit johtuvalt on subkliinilise hüpotüreiodismi defineerimine kõige otsesemalt seotud referentsväärtuste kontseptsiooniga.

Võrreldes meestega, on subkliiniline hüpüotüreoidism enam levinud naiste hulgas. Selle esinemissagedus suureneb vanusega ja see on enam levinud piirkondades, kus on joodi piisavalt. Subkliinilise hüpotüreoidismi riskifaktoriteks on TPO antikehade olemasolu, Graves' tõbi (ravitud), ravimite kasutamine (amiodaroon, liitium-, joodi-preparaadid, interferoon-alfa jm), teiste autoimmuunhaiguste olemasolu, hiljutine rasedus, kilpnäärmehaiguste ja teiste autoimmuunhaiguste pärilik esinemine. Subkliinilisse hüpotüreoidismi tuleb suhtuda täie tõsidusega, kuna sellel on mõju kardiovaskulaar- ja respiratoorsele süsteemile, neuro-kokgnitiivsetele ja neuro-muskulaarsele funktsioonile, fertiilsuse ja raseduse kulule.

Asendusravi osas tutvustas prof.E.Nyström mõningaid uuringute tulemusi. Asendusraviga on võimalik taandada sümptome (mõju erinevatele organsüsteemidele - vt.eespoolt). Demonstreerides ka mitmeid haigusjuhte oma kliinilisest praktikast, võttis lektor subkliinilise hüpotüreoidismi teemakäsitluse kokku tõdemusega, et paljudel juhtudel on subkliiniline hüpotüteoidism kliiniline seisund. Suurenenud TSH seerumkontsentratsioonil, isegi normi ülemisel piiril või normist veidi suurenenud kilpnäärmehormoonide kontsentratsioonil võib olla kliiniline tähendus. Seda eriti rasedatel, aga ka kardiovaskulaarhaiguste riskifaktorina, mis võib olla sageli klinitsistide seas alahinnatud.

Subkliinilise hüpotüreoidismi korral võib langus elukvaliteedis olla varajane märk, mis peaks signaliseerima kilpnäärmetestimise laiemast näidustusest, isegi kui patsiendi kaebused on mittespetsiifilised. TPO antikehade olemasolu suurendab haigse progressiooni riski.

Loengu lõpus peatus prof.E.Nyström põgusalt ka subkliinilisel türeotoksikoosil, mis on seotud kardiovaskulaarsete haigustega, osteoporoosiga ja psühhiaartiliste sümptomitega. Lektor märkis, eterilist tähelepanu tuleb pöörata patsientidele, kellel leitakse vähenenud TSH kontsentratsioon kilpnäärmehormoonide normaalse kontsentratsiooni foonil.

Kui käesoleva ülevaateartikli lugemisel tekkis põhjalikum huvi loengul käsitletud teemade vastu või on küsimusi, siis palun pöörduge DPC Estonia OÜ poole (e-mail: info@dpc.ee, telefon: 6062 750, faks: 6062 755